Ühest minu Mehhikost rääkivast raamatust vaatab mind Guatemala piiri ääres biosfääri kaitsealal eksinud iidne maiade linn Calacmul iga päev. Seda on võimatu mitte meenutada, sest see on kõige hämmastavam, rahustavam ja samal ajal tekitab iidse maiade linna seiklusvaimu, mida mul oli võimalus meie Mehhiko reisi ajal külastada. Kutsun teid jalutama läbi selle hämmastava koha!
Madude kuningriik Calakmul õitses aastatel 200–700 pKr ja oli Tikalile võimas konkurent. Nüüd on sellest hiiglaslikust linnast saanud koht, kus elab rahu. Kaks või kolm püramiidi tõuseb endiselt puude kohale, kuid selva sööb neid järk-järgult. Tänapäeval on tohutult territoorium kodustatud ahvidele ja häbelikele kalkunitele, naljakad põgenevad tihnikutesse. Ja siin elavad ka jaaguarid, puumad, okeloodid, kuid nad muidugi ei näita ennast, vaid jälgivad ainult võsast.
Calakmul asub turistide elupaikadest kaugel, nii et teda ei satu Chichen Itza ja teiste maiade linnade kurb saatus, mis on muutunud vaatamisväärsusteks ja on juba ammu kaotanud oma ilu ja autentsuse. Cancunist Calakmulini, mööda maanteed ligi 600 km ja siis veel 60 km läbi reservi.
Kitsas tee viib maanteelt kadunud maiade linna läbi tiheda tihniku, mitmekilomeetrise ühesuunalise tunneli mööda reserveeritud selva. Kui sisestasite, siis minge lõpuni. Pole ühtegi haru ja mõnes kohas suleb selva peaaegu selle kohal ja laseb kohati oma kombitsapuud välja, püüdes oma territooriumi tagasi saada. Suletud ruumist ja tõdemusest, et ümberringi on ainult metsameri, tabab isegi väike lämmatav klaustrofoobia.
Calakmul on nii suur, et võimalused teiste turistidega kohtuda on nullilähedased. Kui maiade püramiidid imponeerivad, veetke võimalikult palju aega Calakmulil. Kompleks on suur, ronimine ja uurimine, nagu Indiana Jones ja Lara Croft, pole peaaegu kusagil keelatud. Isiklikult oli meil linna avastamiseks kolm tundi puudu.
Linnas saab ringi käia kahel viisil: kas tormata kohe kõige kaunima ja suurejoonelisema juurde või alustada väikesest ning jätta magus magustoiduks. Oleme valinud teise tee.
Pea kogu tee saatis meid ahvide tähelepanelik pilk, kes järgisid meid uudishimulikult ja isegi poseerisid.
Ja siis kuulsime läbi džungli kajavaid kohutavaid lõvimürinaid ja möirgeid. Külm nahal! Tundus, et meid transporditi äkki BBC dokumentaalfilmi. Neid kohutavaid helisid teevad ulguvad ahvid. Puudes on neid palju, mõnikord on nad väga lähedal!
Ekslesime kaua Calakmulis ringi: vaatasime steleid ja jooniseid, vaatasime tubadesse ja sisehoovidesse. Kõikjal lebavad sammaldunud kividest ja pooleldi kulunud astmetest hävitatud endine paleede ja templite hiilgus.
